Go East
Reis Eestisse võib enamikule purjelauduritele tunduda eksootilisemana kui reis Vaikse ookeani saartele. Sealjuures on põhjapoolseim Balti riik alates 2003. aastast (väike viga ka, tegelikult 2004-st;)) Euroopa Liidu liige ja pealinna Tallinna saab iga päev lennukiga lennata. Läänemeres asuv saar Hiiumaa meelitab wave’i kohaga, mida isegi Atlandi ookeanist sageli ei leia. Andy Wolff ja Henning Nockel söandasid võtta reisi ette metsikusse itta.
Ühe lasuga äratatakse meid meie unistustest. Seejärel vaikus ja hirmuäratav pimedus, milles tuleb esmalt orienteeruda. Moment hiljem, kui silmad on juba vaikselt nõrga tulega harjunud, leiame end väikeses rookatusega majas.
Maja keset metsa ei olnud üldsegi lihtne leida, ümbristetuna kõrgetest ja tihedalt kasvavatest puudest, nii et öösiti olid selges taevas tähed vaevu puudelatvade vahelt nähtavad.
Näeme ja kogeme Eestis väga palju kontrastsust, eelkõige aga ilusat! Tallinna lennujaama jõudes, näeme modernset linna, alates futuristlikust arhitektuurist, särava mere ja stiilselt disainitud kaubandustänavateni välja. Kõigest mõni tänav edasi asub imeilus vanalinn. Otsime ja leiame endale üheks ööks väikese hotelli, mille ümbruses väikestel tänavatel jätkub meeldivalt külastajaid südaööni, eelkõige noori inimesi, kes veedavad aega arvukates baarides ja restoranides.
Järgmisel hommikul sõidame varakult Tallinnast ära, et jõuda Hiiumaa praamile. Kitsastel Tallinna tänavatel jalutavad veel üksikud viimased pidutsejad justkui vaimud. Eksime kuhugi vanalinna tänavatele ja meid peatab politsei, kuna sõidame täiskoormaga katusel ühesuunalisel teel vastassuunas. Peale lühikest manitsust on meie „sõber ja abimees“ väga tore ja eskordib meid siniste tulede saatel linnapiirini, et me ikka kindlasti õige tee üles leiaksime!
Saar ei ole küll väga kaugel Tallinnast, kuid vaevu turistiderohke. Sadamas ootavad meid, nagu kokku lepitud, sõbrad Lätist. Nemad soovitavad meil kindlasti tee peal mõnda supermarketit külastada ja sealt kõik vajalik järgnevateks päevadeks kokku osta. Andy, Stefi ja mina teame muidugi paremini, oleme omajagu ringi reisinud ning otsustanud, et vähemalt ühel või kahel õhtul külastame kohalikku kalarestorani. Kohalikud peavad ju lõppude lõpuks ka midagi sööma ja nii oligi otsustatud. Peale tunnist praamisõitu sõidame risti läbi saare täiesti teise saare otsa. Osaliselt sõidame kruusateel, mis on aga hästi sõidetav. Mis meile aga kohe silma jääb on see, et inimesed peavad täpselt kinni kiirusepiirangutest.
Saar ise näib koosnevat ühestainsast hiiglasuurest metsast, siin ja seal mõned majad, mis maastikku kadunud justkui oleks need juba mõnda aega unustusse vajunud.
Peale pooleteisttunnist sõitu näeme keset eimiskit silti, mis meie tähelepanu äratab, „Surfiparadiis“. Sõidame sildi järgi. Peale ühe-kahe kilomeetrist sõitu väikesel puujuurtest läbikasvanud metsateel, kus me kõike muud kui merd ootame, leiame enda eest keset eimiskit väikese kivise rannaga lahe.
Rand on tühi, ühtegi inimhinge ei ole, aga tingimused merel mõjuvad ahvatlevalt. On küll veel vara ja hommikuselt külm, kuid Andyt ei hoia enam miski tagasi ja tahab kindlasti kohe vette!
Sel ajal kui Andy varustust rigab, avastan mina randa ja tutvun parimate võimalustega, et mõistlikke pilte spotist ja surfist teha. Keegi meist ei ole kindel, mis meid vees ootab, kuid kaldalt vaadates tundub perfektsena. Kui Andy kivide vahelt, mis kalda lähedal justkui vahitornid seisavad, välja surfab, saab lainete suurust paremini hinnata.
Vaatan vett ja ma ei suuda uskuda, et see on Läänemeri. Tingimused meenutavad KlitmØllerit, väga heal päeval kui puhub lõuna-edela tuul, ainult, et siin puhub tuul üle väikese maanina ja lained ees veelgi puhtamad ning korrapärasemad kui Klittes.
Mõned tunnid hiljem jõuavad ka teised surfarid kohale, kes aga rigamisega väga ei kiirusta, kõigepealt vaatavad Andyt surfamas. Saame teada, et saarel ei ole sama hästi kui mitteühtegi lokaali. Andy sõbrad Edgar ja Crish sõidavad regulaarselt Lätist siia ja nimetavad seda nende lemmiksurfikohaks.
Päeva jooksul lähevad ka ülejäänud pealtvaatajad vette, kokku on nüüd 10 inimest vees. Oma sessiooni jooksul kukub Andy suurtes lainetes ikka ja jälle vette. Kohati tundub, et ta hoiab end suurimates lainetes veidi tagasi. Kui ma temalt seda pärast küsin, ärritub ta enda peale. „Ma suudan seda vaevu uskuda, et end suurimates lainetes tagasi hoidsin, seda ei juhtu muidu kunagi!“ „Miks ma ei sõida seal täie rauaga?“ küsib ta minult suurte silmadega ja veel adrenaliinilaksu all olles, kui ta korraks pausi teeb ja kaldale tuleb, et soojas autos külmakaitset leida. Kinnitan talle, et ta juba väga julgelt laintesse sõitis ja meenutan talle tosinat vettekukkumist, peale mida ta 10 minutit oma varustusele järgi ujus. Temperatuurid annavad oma parima, et surf niigi rasketes tingimustes veelgi raskemaks teha. Kuid kohalikud ei lase end sellest häirida ning riskivad täiega. Chris, Lätist, sööstab oma 3.2 purjega veest nii akrobaatiliselt välja, justkui tunduks, et tal puuduvad vajalikud ajurakud, mis muidugi ei vasta tõele. Noored elavad end lihtsalt välja ja näitavad Andyle, mis nad oma surfikohas teha oskavad. Eestlased tunnevad end Andy poolt kiidetuna, kes peale surfamist eestlastega kaua rannas lobiseb. Meid võetakse tõesti hästi ja sõbralikult vastu. Andy saavutused rasketes tingimustes mängivat selles ilmselt ka suurt rolli.
Peale seda päeva oli veel kolm tuulist päeva, 3.2-st kuni 5.0-ni. Lainete kõrgus varieerub keskmise suurusega Läänemere lainest kuni „rõvedate“ murdlaineteni välja! Mitte ainult lainete kõrgus üksi ei üllatanud meid nii meeletult, vaid eelkõige tugevus, mis lainetes peitus.
Ühel päeval kui tuul hakkas hiljem puhuma, sõidame natuke saarel ringi, et ümbruskonnaga tutvust teha. Kuuleme, et Eestis on seadus, mis ütleb, et igalühel on õigus tasuta interneti kasutamisele! Igalpool, isegi kõige väiksemates külades seisavad sildid WIFI alaga. Nii võib juhtuda, et kusagil inimtühjas ja varisenud majadega ning varemetega asukohas, saab vabalt internetti kasutada. Kuid see pole ainus lõbus seik, mida kohtame. Teeme tutvust paari huvitava inimesega: ühe jahimehe ning tema pojaga, keda kohtame metsateel ning kes meile uhkelt mobiiliga lindistatud videot näitavad, kuidas nad hommikul ühte põtra kohtasid! Teeme tutvust ühe naisega, kes oma talus lehti kokku riisub. Ta näitab meile oma majas olevat hiiglaslikku võlvi – põhjus, miks see maja varsti ka kaitse alla võetakse. Ristmikul, kuhu seisma jääme, jäävad meile silma paar meest, kes sõbralikult aias seisavad. Otsustasime nendega vestlust alustada. Meid võetakse väga sõbralikult vastu ja kutsutakse kohe aeda, et koos õlut rüübata. Loobume õllest, kuid aeda lähme ikkagi. Kohe tõmmatakse üks lähemale, kes pisut saksa keelt pursib ning tõlgiks oleks, siin ei räägi keegi inglise keelt. Peale tunnist lõbusat rahvaste vahelist arusaadavaks tegemist, mõningaid mälestusfotosid ning rõõmu lahkume vahvast seltskonnast. Vaevu ettekujuteldav, kuidas sellises eemalasuvas külas elada saab, kus ei ole tööd ega raha.
Peale ühe väiksema sadama külastamist, mis on oma elus ka paremaid päevi näinud, sõidame tagasi surfikohta. Tuul on vahepeal tugevnenud ja lähme veelkord vette.
Õhtul lähme tagasi oma rookatusega majja, süütame kaminas tule ja kütame sauna ning keedame süüa, kuna kohta, kus kala süüa, ei õnnestunud meil kahjuks leida!
Järgmisel hommikul kuulame jälle laske, küsin endalt, kust need lasud tulevad, kuna siin naabruses ei ole küll ühtegi maja, võibolla on isa oma pojaga põdrajahil…Kindlasti saame me seda järgmisel korral teada!
Kõigepealt tuleb nüüd tagasi koju, Saksamaale, sõita. Me ei ole siin kindlasti mitte viimast korda, lubame seda endale ja jätame hüvasti mõnede uute sõbradega!
Pildi allikas: www.epl.surf.ee