kui eelmisel aastal tartu rattamaratonil oli kõik asi korraldatud – ratas ülevaadatud, joogi ja energiasnäki eest hoolitsetud, siis täna olin absoluutselt ette valmistamata. Öö läbi tantsinud Võru Boschwechteris, õnneks päris öö läbi ei joonud :), hommikul sai enam-vähem üles ka. Tartusse jõudsin tund enne starti, üks suvaline rattur pumpas statoilis mu rattakummid täis ja avastas, et mul on rattaketi vahel päikseprillid!!!! vot sellest ma päris hästi aru ei saanud, kuidas need sinna said – kett oli maas ja prillid keti vahel :)))) aga terved. 10 mintsa enne stardi algust jõudsin oma stardikoridori, seadsin endale eesmärgiks, et ma vähemalt alustan 🙂 Kokkuvõtteks: rada raske ei olnud, ainult tugev tuul ja poolenisti maastikukumm tegi sõidu keeruliseks. Koidu rattaketi õli päästis käiguvahetuse ja see toimis suurepäraselt. Peale 20 km olin end juba sisse sõitnud, ega ma sel aastal ju eriti sõitnud pole nii umb 20-30 kiltsa ja siis ka võitlesin rattaketiga, Otepää teel tundsin esimest korda tuule olemasolu – Lõuna-Eesti kuppelmaastikul tekivad ägedad tuulekoridorid. Raske koht oli peale Elvat maanteele sõites – esiteks algas siis tagasitee vastutuul ning teiseks tuli mäkke tõusta. Viimased 5 km linnas tuli puhtalt toore jõu pealt, eelnevad 15 km sõitsin vahelduva eduga erinevates gruppides. Aeg 3 tundi ja 5 mintsa. Peale sõitu hulka reipam kui enne, suutsin kohe otse autoga Tlnsse sõita.