Urveka surfiblogi

Esialgu sõitsin mõned otsad 5.4-ga, kuid sain Aaloga kaubale ning tegime poomide vahetuse ja nii sain taaskord tolmu 6.4 purjelt pühkida. Aalo ise harjutas 5.4-ga. Täitsa mõnus puri tundus, peaks ikka endale kuni 200-se poomi kunagi soetama. Loodetavasti seisab ees palju tuuliseid päevi sügisepoole ja pääseb masu ajal liigsetest kuludest .
Täna oli tuul tsipa tugevam, nii 7-8 m/s ning vahelduva eduga veelgi tugevam, nii et sain täitsa korralikult 6.4-ga sõita ning manöövreid harjutada. Vahepeal kui vaikis, siis peesitasime päikse käes ja söime-jõime, kui tõstis, kobisime taaskord vette. Ja nii möödus üks väga mõnus päev rannas.

Nii kiire oli merele jõudmisega, et Kuressaares tankida jõudsime, kuid kodust läbi ei jõudnud. Seega tuli Siimu emal meiega mere äärde kaasa tulla, lootes ainult, et see Sõrve säär end eriti kiirelt tema jaoks ei ammendaks. Vaatan suvel turistide horde ja mõtlen, mida nad sellest kohast ikka nii väga vaatavad, kui meid merel ei oleks, poleks seal küll suurt midagi teha .
Simo, Kairi ja Aalo olid terve päev juba Sõrves tiksunud ning nemad suhtusid meie elevusse tuule tekkimisest väga kahtlaselt.
Korralikult käima ei saanudki, selline poolkõva teema ikkagi. Harjutasin siis pauti. Lasin Siimul endale ka helitacki näidata, kuid see ei taha ikka üldse välja tulla. Tehnika ikka totaalselt vale.
Võsa on ka Sõrves vette hakanud tekkima.
9 ajal tulime veest välja ja asju pakkides veel tuult ei tõstnud, kuid ca 10 ajal ikka oli EMHI mõõtmisjaama andmetel ikka 10 m/s täitsa olemas.

täna küll ilus ilm aga tuult ei olnud. eriti hea tunne oli, kui suutsin neli otsa glissis sõita ja selle jooksul tuli jibe ja paut ka välja.
muidu tiksumise ja low-windi päev. harjutasin täna korrektselt paudi tegemist, switch stance, helitacki ka lõpus, kuid see ei tule ikka üldse välja, isegi ei luba veel.

ohh kui mõnus oli väikeste asjadega lennata. esimestel otsadel tundus, et on nagu veidike üle ka või oli asi uues, Jürkalt saadud uimes. raiusin ikka jibe, isegi kui tundus, et puri on üle ja välja hakkasid jibed tulema, siis kui Siim ütles, et uude sõidusuunda tuleb vaadata. Tõesõna peale paari ebaõnnestumist hakkasid välja tulema. Kuid siiski langen flippimise ajal glissist välja - vähemalt on mida harjutada!!! Väga mõnus surfipäev.
Püünsis oli eriline surfarite pidu.

Surfilaager 2009
Neljapäev, 16.07.2009
eile õhtul pakkisime pool elamist, millest oma korda pool hea tuju tekitajad (surfiasjad jm sellega kaasnev). loomulikult ei saanud mina õigel ajal töölt tulema ja start hilines üle tunni.
õnneks olid tartlased kiiremad ja jõudsid ka järgnevate päevade elukoha välja vaadata. sel aastal surfilaager esimest korda roostal. esmapilgul meenutas nõvat, ainult veidi rohkem tsiviliseeritum (pesemisvõimalusedki olemas ja ma ei mõtle siinkohal merd).
kuna jõudsime neljapäeva õhtul suht hilja kohale, tegelesime enda sisseseadmisega ja merele enam ei jõudnud, tegelikult ei olnud ka tuult. loomulikult sattusin ma uuest "surfikohast", toredast seltskonnast ja väiksest rummist nii hoogu, et mind tuli ametliku öörahu väljakuulutamise järel peoplatsilt lahkuma veenda ja meelitada.
Reede, 17.07.2009
Hommikul oli enesetunne täitsa pro, kuigi ma ei osalenud hangloose poolt korraldatud spetsiaalsel aftersurfi koolitusel. Väike söök ja merele. Väga äge merel ei olnukdi, minu varustusega oli tiksumise rida ja seetõttu ei suutnud mind ka ükski vägi võistlema meelitada, no mis ma ikka suurte asjadega tüdrukute vastu võistlen. Peale kahte-kolme triipu oma lauaga laenasin vana head võistluslauda, st Kristeli lauda. Sellega sain väga kiirelt käima, paudid tulid ka enamasti välja, eriti lõpupoole. Peale esimest triipu korra kaldale jala-aasasid väiksemaks tegema ja siis ca 1-1,5 tundi surfi. Pärast jälle oma lauaga, kuna pidin sting-ray peremehele loovutama ning siis veel tervele reale huvilistele, kes kõik lootsid sellega glissi saada - ja said muideks ka.
Oma lauaga nii vahva polnud, pealegi sain taaskord näovigastuse. Kui ma sting-rayga tegin nagu naksti veestarte ja kui tuulevaikusesse sattusin, siis ka ülestõmbamist, aga oma lauaga ei tulnud tuulevaikuses ja selles laines ei üks ega teine välja. Kuigi oma lauaga oli kahe otsa gliss ikka nii omane!!!
Päev oli erakordselt pikk ja lõppes rummiga, siis kui esikooril enam laulusõnad meelde ei tulnud ja päike juba vaikselt särama tahtis hakata. Väga-väga mõnus päev.
Laupäev, 18.07.2009
Tänaseks tuult ei lubanud ja kui kell 12 end üles ajasin, viitasid sellele ka kõik märgid. Täna siis koolitasin Triinut ja Janet. Mõlemad olid eile algaja koolitusel käinud ja ega me neile uut teooriakoolitust ei teinud, vaid saatsime kohe merele. Ise muidugi juures, näitasin ette ja siis lasin mõlemal proovida ja ise seletasin ka veidi juurde, nii palju kui oskasin nõu anda. Õnneks lubas Karu lahkelt oma svertlauda, hea stabiilne oli neil katsetada. Mõlemad said esimesel katsel kohe purje kätte ja panid ajama, väga tublid!!! Triin tegi pärast ka ühe paudi ära. Riho sai ka sekundi staatusest, tundide staatusesse ja sõitis juba hea kiire hooga ning tegi paute nagu vana surfar.
Ise proovisin helitacki, aga kuna Karu tahtis lauda tagasi, ei saanudki rohkem kui kaks korda proovida, millest kumbki ei õnnestunud. Kõu seletas ka, mis valesti teen, eks pean oma lauaga proovima hakkama.
Õhtu lõpetas Brasiilia elav muusika rannas - no mis sa hing veel tahad!!!
Pühapäev, 19.07.2009
Suured varustused täna glissasid, aga 100 % maatuul, õnneks oli kohapeal ka päästekaater. Meie vette ei läinud, maatuulega tiksuda ei tahtnud ning lisaks oli kalda all väga vaikne. Vesi täna tuntavalt külmem, eile õhtul keeras tuul juba idasse, kuid see eest mõnusalt karastav oli ujuda. Peale pakkimise, koristamise, ringi hangimise ja söömise midagi muud surfilaagri viimasel päeval ei teinudki

Uskumatu, kuid keset juulikuud puhus nii palju, et papa slallil sõideti 3-4 purjedega. Meie, Siimuga tööl ja otsustasime startida peale tööd Toppu, kuid nö sellesse secret Toppu - hea rahulik, enamus inimesi ju sadama Topus, siiski ca 15 purje ka secret spotis.
Lõuna tuul, 12-13 m/s, kohati puhangud tugevamad. Esialgu sõitsin nagu enamus kaldalt kuni paremal asuva saare ja maa vahele, mõni jibe isegi tuli algul välja. Väga oluline on jalgade asend sellel laual, ikka väga keskele tuleb jalad asetada nii veestardi kui ka manöövrite puhul. Curvib väga hästi ja kiire laud. Lõpuks proovisingi laua kiirust ja kontrolli lahe keskel - väga, väga mõnus oli!! Kokku vees ca 3 tundi, Siim ja Tibbukas veelgi kauem.
Ööbisime Topus, et hommikul veel tunnike sõita. Kuna hommikul kell 6 oli tuul vaiksem kui eelmisel päeval, ei suutnud mina end nii vara üles ajada, et purje vahetada ning veel sõita jõuda. Pakkisin asju, rigasin oma ja pärast ka Siimu asjad lahti ja tänu sellele jõudsin isegi väga norm ajal hommikul tööle. Kade olin küll, eriti seetõttu, et ilm hakkas just seistme ajal ilusks minema, tuul ühtlasemaks, aga töö juba ootas...Kuid eelmine päev oli tõeliselt mõnus ja eks ma selles vaimus ootan uut tuulist päeva.

Go East

Reis Eestisse võib enamikule purjelauduritele tunduda eksootilisemana kui reis Vaikse ookeani saartele. Sealjuures on põhjapoolseim Balti riik alates 2003. aastast (väike viga ka, tegelikult 2004-st) Euroopa Liidu liige ja pealinna Tallinna saab iga päev lennukiga lennata. Läänemeres asuv saar Hiiumaa meelitab wave’i kohaga, mida isegi Atlandi ookeanist sageli ei leia. Andy Wolff ja Henning Nockel söandasid võtta reisi ette metsikusse itta.

Ühe lasuga äratatakse meid meie unistustest. Seejärel vaikus ja hirmuäratav pimedus, milles tuleb esmalt orienteeruda. Moment hiljem, kui silmad on juba vaikselt nõrga tulega harjunud, leiame end väikeses rookatusega majas.
Maja keset metsa ei olnud üldsegi lihtne leida, ümbristetuna kõrgetest ja tihedalt kasvavatest puudest, nii et öösiti olid selges taevas tähed vaevu puudelatvade vahelt nähtavad.
Näeme ja kogeme Eestis väga palju kontrastsust, eelkõige aga ilusat! Tallinna lennujaama jõudes, näeme modernset linna, alates futuristlikust arhitektuurist, särava mere ja stiilselt disainitud kaubandustänavateni välja. Kõigest mõni tänav edasi asub imeilus vanalinn. Otsime ja leiame endale üheks ööks väikese hotelli, mille ümbruses väikestel tänavatel jätkub meeldivalt külastajaid südaööni, eelkõige noori inimesi, kes veedavad aega arvukates baarides ja restoranides.
Järgmisel hommikul sõidame varakult Tallinnast ära, et jõuda Hiiumaa praamile. Kitsastel Tallinna tänavatel jalutavad veel üksikud viimased pidutsejad justkui vaimud. Eksime kuhugi vanalinna tänavatele ja meid peatab politsei, kuna sõidame täiskoormaga katusel ühesuunalisel teel vastassuunas. Peale lühikest manitsust on meie „sõber ja abimees“ väga tore ja eskordib meid siniste tulede saatel linnapiirini, et me ikka kindlasti õige tee üles leiaksime!
Saar ei ole küll väga kaugel Tallinnast, kuid vaevu turistiderohke. Sadamas ootavad meid, nagu kokku lepitud, sõbrad Lätist. Nemad soovitavad meil kindlasti tee peal mõnda supermarketit külastada ja sealt kõik vajalik järgnevateks päevadeks kokku osta. Andy, Stefi ja mina teame muidugi paremini, oleme omajagu ringi reisinud ning otsustanud, et vähemalt ühel või kahel õhtul külastame kohalikku kalarestorani. Kohalikud peavad ju lõppude lõpuks ka midagi sööma ja nii oligi otsustatud. Peale tunnist praamisõitu sõidame risti läbi saare täiesti teise saare otsa. Osaliselt sõidame kruusateel, mis on aga hästi sõidetav. Mis meile aga kohe silma jääb on see, et inimesed peavad täpselt kinni kiirusepiirangutest.
Saar ise näib koosnevat ühestainsast hiiglasuurest metsast, siin ja seal mõned majad, mis maastikku kadunud justkui oleks need juba mõnda aega unustusse vajunud.
Peale pooleteisttunnist sõitu näeme keset eimiskit silti, mis meie tähelepanu äratab, „Surfiparadiis“. Sõidame sildi järgi. Peale ühe-kahe kilomeetrist sõitu väikesel puujuurtest läbikasvanud metsateel, kus me kõike muud kui merd ootame, leiame enda eest keset eimiskit väikese kivise rannaga lahe.
Rand on tühi, ühtegi inimhinge ei ole, aga tingimused merel mõjuvad ahvatlevalt. On küll veel vara ja hommikuselt külm, kuid Andyt ei hoia enam miski tagasi ja tahab kindlasti kohe vette!
Sel ajal kui Andy varustust rigab, avastan mina randa ja tutvun parimate võimalustega, et mõistlikke pilte spotist ja surfist teha. Keegi meist ei ole kindel, mis meid vees ootab, kuid kaldalt vaadates tundub perfektsena. Kui Andy kivide vahelt, mis kalda lähedal justkui vahitornid seisavad, välja surfab, saab lainete suurust paremini hinnata.
Vaatan vett ja ma ei suuda uskuda, et see on Läänemeri. Tingimused meenutavad KlitmØllerit, väga heal päeval kui puhub lõuna-edela tuul, ainult, et siin puhub tuul üle väikese maanina ja lained ees veelgi puhtamad ning korrapärasemad kui Klittes.
Mõned tunnid hiljem jõuavad ka teised surfarid kohale, kes aga rigamisega väga ei kiirusta, kõigepealt vaatavad Andyt surfamas. Saame teada, et saarel ei ole sama hästi kui mitteühtegi lokaali. Andy sõbrad Edgar ja Crish sõidavad regulaarselt Lätist siia ja nimetavad seda nende lemmiksurfikohaks.
Päeva jooksul lähevad ka ülejäänud pealtvaatajad vette, kokku on nüüd 10 inimest vees. Oma sessiooni jooksul kukub Andy suurtes lainetes ikka ja jälle vette. Kohati tundub, et ta hoiab end suurimates lainetes veidi tagasi. Kui ma temalt seda pärast küsin, ärritub ta enda peale. „Ma suudan seda vaevu uskuda, et end suurimates lainetes tagasi hoidsin, seda ei juhtu muidu kunagi!“ „Miks ma ei sõida seal täie rauaga?“ küsib ta minult suurte silmadega ja veel adrenaliinilaksu all olles, kui ta korraks pausi teeb ja kaldale tuleb, et soojas autos külmakaitset leida. Kinnitan talle, et ta juba väga julgelt laintesse sõitis ja meenutan talle tosinat vettekukkumist, peale mida ta 10 minutit oma varustusele järgi ujus. Temperatuurid annavad oma parima, et surf niigi rasketes tingimustes veelgi raskemaks teha. Kuid kohalikud ei lase end sellest häirida ning riskivad täiega. Chris, Lätist, sööstab oma 3.2 purjega veest nii akrobaatiliselt välja, justkui tunduks, et tal puuduvad vajalikud ajurakud, mis muidugi ei vasta tõele. Noored elavad end lihtsalt välja ja näitavad Andyle, mis nad oma surfikohas teha oskavad. Eestlased tunnevad end Andy poolt kiidetuna, kes peale surfamist eestlastega kaua rannas lobiseb. Meid võetakse tõesti hästi ja sõbralikult vastu. Andy saavutused rasketes tingimustes mängivat selles ilmselt ka suurt rolli.
Peale seda päeva oli veel kolm tuulist päeva, 3.2-st kuni 5.0-ni. Lainete kõrgus varieerub keskmise suurusega Läänemere lainest kuni „rõvedate“ murdlaineteni välja! Mitte ainult lainete kõrgus üksi ei üllatanud meid nii meeletult, vaid eelkõige tugevus, mis lainetes peitus.
Ühel päeval kui tuul hakkas hiljem puhuma, sõidame natuke saarel ringi, et ümbruskonnaga tutvust teha. Kuuleme, et Eestis on seadus, mis ütleb, et igalühel on õigus tasuta interneti kasutamisele! Igalpool, isegi kõige väiksemates külades seisavad sildid WIFI alaga. Nii võib juhtuda, et kusagil inimtühjas ja varisenud majadega ning varemetega asukohas, saab vabalt internetti kasutada. Kuid see pole ainus lõbus seik, mida kohtame. Teeme tutvust paari huvitava inimesega: ühe jahimehe ning tema pojaga, keda kohtame metsateel ning kes meile uhkelt mobiiliga lindistatud videot näitavad, kuidas nad hommikul ühte põtra kohtasid! Teeme tutvust ühe naisega, kes oma talus lehti kokku riisub. Ta näitab meile oma majas olevat hiiglaslikku võlvi – põhjus, miks see maja varsti ka kaitse alla võetakse. Ristmikul, kuhu seisma jääme, jäävad meile silma paar meest, kes sõbralikult aias seisavad. Otsustasime nendega vestlust alustada. Meid võetakse väga sõbralikult vastu ja kutsutakse kohe aeda, et koos õlut rüübata. Loobume õllest, kuid aeda lähme ikkagi. Kohe tõmmatakse üks lähemale, kes pisut saksa keelt pursib ning tõlgiks oleks, siin ei räägi keegi inglise keelt. Peale tunnist lõbusat rahvaste vahelist arusaadavaks tegemist, mõningaid mälestusfotosid ning rõõmu lahkume vahvast seltskonnast. Vaevu ettekujuteldav, kuidas sellises eemalasuvas külas elada saab, kus ei ole tööd ega raha.
Peale ühe väiksema sadama külastamist, mis on oma elus ka paremaid päevi näinud, sõidame tagasi surfikohta. Tuul on vahepeal tugevnenud ja lähme veelkord vette.
Õhtul lähme tagasi oma rookatusega majja, süütame kaminas tule ja kütame sauna ning keedame süüa, kuna kohta, kus kala süüa, ei õnnestunud meil kahjuks leida!
Järgmisel hommikul kuulame jälle laske, küsin endalt, kust need lasud tulevad, kuna siin naabruses ei ole küll ühtegi maja, võibolla on isa oma pojaga põdrajahil…Kindlasti saame me seda järgmisel korral teada!
Kõigepealt tuleb nüüd tagasi koju, Saksamaale, sõita. Me ei ole siin kindlasti mitte viimast korda, lubame seda endale ja jätame hüvasti mõnede uute sõbradega!

Pildi allikas: www.epl.surf.ee

Kuna laulupeo õhtuks lubas Tlnsse vihma, sõitsime hoopis Rohukülla, sest sinna lubas tuult hommikul kuueks-seitsmeks. Tiina oli juba laupäevalgi Rohukülas seitsmese purjega sõita saanud ja liitus ka meiega - väike rumm tekitas väga magusa une . Ausõna oli väga hea meel, kui kell 5 ja 6 veel oksad tuules ei kõikunud. Uni oli nii hea, et isegi 8 vedasin end vaevu üles. Pool üheksa olime juba vees ja väga mõnus päev, üle pika aja jälle sai merel kihutada. Mõni jibe ja mõni tack tuli välja ka. Nüüd tuleb mõlema manöövri tehnikaga tõsisemalt tegeleda ega muidu need parane. Väga hea päev. 9-10 ajal liitus meiega veel inimesi, kuid 12 oli tuul juba nii läbi, et isegi formulaga sai vaevu merelt tagasi.