Urveka surfiblogi

Hommikusöögile ma sõna otseses mõttes vedasin ennast, vahepeal puhkasin, siis läksin edasi, endal jube naljakas. Süda kippus ikka kole pahaks minema. Hommikusööki ma eriti ei tahtnud ja kuna teisi eestlasi polnud, läksin vaatasin nende tubade poole. Kõigepealt nägin suht vaevatud nägudega Kristelit ja Erlet, kes olid ööläbi vetsu ja voodi vahel jooksnud, nende kõrval olid Lauri ja Siim, kes ka terve ööläbi vetsurallit tegid, Erki teiselpool kõrval, kes ennast üldse paremini ei tundnud. Äratundmisrõõm) oli suur - õnneks polnud ma ju ainuke, kellel nii vaevatud olemine ja kusjuures mul läks isegi lihtsamalt kui neil viiel. Hommikusöögilauas Vahur üritas mulle veel selgeks teha, et see on päikesest - no üldse ei tahtnud teda uskuda, aga jõudu vaidlemiseks ka polnud, pealegi tema ju meditsiini õppinud. Ingel polnud midagi viga. Vahur, Neeme ja Aive olid ka puutumata. Samuti Maia, kes kohe soovitas mulle ka antibiotsi, mille nime ta mulle üles kirjutas. Päevapoole vedasid end Priit ja Epp kohale, kes kõik olid sama hullusti "kaheraudset" teinud, samuti Anneli, kes ei suutnud end üldse kodust välja vedada. Kokku meid siis koos Tiiu ja Robertiga 12. Väga kõva protsent arvestades, et meid on kokku 18. Enne 12 vedasime ennast randa, dressikas oli kurguni kinni tõmmatud. Kui meie klubi sakslased Laurit nägid, tuletasid nad meelde, et me ei ole enam põhjanabal, vaid Kariibi mere ääres, ei ole vaja jopet ja mütsi. Pikutasin teiste koolitusel ja kuulasin (üritasin) Johni õpetusi paudi kohta: soovitas seda tänaval harjutada, näiteks kui toast välja lähed või kui teisest inimesest möödud teed kätega samu liigutusi nagu paudi puhulgi ) Ukse peal oleks igav katsetada, peaks kusagil ööklubis ikka proovima. Koolituse ajal läks ikka olemine nii kehvaks, et mõtlesin end purjede äärde pikali visata. Esimesena läks arsti juurde Erki, siis mina ja Lauri ja Robert ning Kristel pidi järgmisel hommikul tagasi minema, kuna ravimid said otsa. Minul palavikku 38.5, pulss suht kõrge, aga see on viimasel ajal nagunii seda olnud. Saime kolmesuguseid tablette: 1) iivelduse vastu, tuli võtta enne antibiootikume 2) antibiootikumid 3) Paratsetamooli palaviku alandamiseks Kohalik tohter soovitas meil cocat juua, et sealt saate suhkrut ja vedelikku, kuna vedeliku kadu on organismist väga suur ning mingeid mineraale - polegi veel kuulnud, et coca kasulik oleks. Maril ka hea päev - issi ei saanud enam cocat keelata, kuna tohter ütles, et praegusel juhul on see organismile hea )) Lisaks keelas meil tohter ära alkoholi tarvitamise (!!!), värsked puuviljad ja puuvilja mahlad, kõik rasvase ja õlise ning praetud toiduained. Põhimõtteliselt võis süüa keedetud juurvilju ning riisi, kuid isegi need ei läinud alla, pealegi sai kõht kiirelt täis. Cocat ka nii palju juua ei tahtnud, et päevase normi - 3L ära jooks. Enne arstile minekut veel kaalusin merele minekut, kuna täna oli ju päev, kui puhus hommikust saati, tavaliselt on siin hommikul vaiksem. Unistasin, et saan 4 kuni 4.5 sõita. Peale arstivisiiti ma enam merele ei kippunud - igaks juhuks, praegu ju alles reisi algus. Windgurust cocat ja koju magama. Õhtul sõime teiste hotelli restos riisi ja keedetud juurvilju. Juba veidi parem enesetunne. Inge isegi kannatas veel Mojitot juua, kuna tal aga söögilõhnadest paha hakkas, tühistas oma tellimuse ja kohalik tädi tegi talle soodajoogi. Ega ta ka väga kaugele ei jõudnud - viimased joogid oksendas ta välja ning öösel käis vetsu vahet. Vähemalt mingil kujul põdes ka tema selle läbi. Kahjurõõm oli suur kui õhtupoole veel puutumatud ka ennast haigena tundsid. Lisaks saime teada, et nii meie klubi sakslased kui ka vassi inglased on kõik selle läbi põdenud. Kohalikul tohtril igatahes äri õitseb.