Urveka surfiblogi

Jõudsime randa ja klubisse 16.45, klubi pandi kinni 17.30 siis läheb pimedaks ja loomulikult tahtsin ma merele minna. Loomulikult ei tulnud mul alguses midagi välja , peale mõningast pusimist, sain ikka kaldastardiga minema. Varustus: north sails 5.7, F2 spice 106, uim 30 Tuult oli, glissi sai ka, kaks otsa jõudsin teha, siis hakkas kell 17.15 saama ja tuli maha tulla. Happy surfist bookisime Ingega varustuse ning koolituse - mul siin nagu omad inimesed, kõik puha sakslased . Väga toredad pealegi, varustuse viisid nemad oma kohale. Mulle anti selle asemele cuba libret - kell 17.30 algas happys happy hour, mis ei tähendanud mitte midagi muud kui tasuta rummi ja ega keegi seal mööda, kas rummi on 4, 8 cl või terve klaas täis. Igatahes oli esimene koks päris kange, peale seda koju dušši alla ning tagasi randa, kuna nüüd hakkas meie ülejäänud seltskonnal happy hour klubis vass. Ega ma ennast eriti tagasi ei hoidnud. Õnneks läks kogu eestlaste punt vahepeal sööma, mina ka, ja seal enam tasuta rummi ei jagatud. Söögikohas vahetasime raha ka. Baarmen oli eriti viisakas ja tuli meile seletama, kuidas bolivaaridest aru saada. Nimelt kehtivad alates 01.01.2008 kahed rahatähed, vanadel on lihtsalt kolm nulli rohkem. Veids vindisena ei saanud ma nendest muidugi midagi aru, ega ma ei viitsinud eriti ka süveneda. Lihtsalt tore oli olla soojas kliimas ja surfata ja nautida Õhtu lõppes kohalikus ööklubis, kus meie saabudes veel eriti kedagi ei olnud, kui ma ühena viimastest klubist lahkusin, oli juba ka kohalikku rahvast. Ööklubid on siin ehedad ja kliimasse sobivad: igast neljast küljest kinnised seinad ei piira, muldpõrand, väike katus ka ikka pea kohal, kuna vihma sadas aeg-ajalt öösiti. Piljardilauad on ööklubides ja see tundub päris pop ajaviide siin olevat. Ilmselt esimese päeva auks  tehti meile mingit special kokteili: 3 alkohoolset jooki + red bull, maitses nagu hernekomm. Veidi ka El Yaque külast: Asub lennujaamast umb 15-20 minuti kaugusel, väike (enamasti) surfarite küla. Meie Ingega elame äärelinnas, umb 150-200 meetrit merest, teised elavad kesklinnas hotellides, umb 10 meetrit merest. Kuna aga rendime varustust pole eriti vahet, kas elad siinses ääre- või kesklinnas. Meie Posado Margariga Guesthouse tuba on täitsa talutav, kuigi konditsioneeri tööle pannes, peab ise lärmi tõttu toast välja minema. Enne magamaminemist lasime konditsiooneril töötada, magada töötava konditsiooneriga ei olnud võimalik. Arvestades toa hinda (490 USD, 14 ööd, kahele inimesele) ja seda, kui vähe me toas oleme, on elukoht OK. Külas on üks peatänav, kus ääres on hotellid, surfipoed ning mõned väikesed toidupoed. Poed on lahti, siis kui peremehele-töötajatele sobib. Vähemalt meile tundub nii, kuna näiteks Windguru kohvik-poe uksel on lahtioleku ajaks märgitud: 0 :0 (teine nr kustutatud). Sakslase surfipoe uksel „Sail fast, live slow” on isegi lahtiolekuajad: 09-12, kuna sel ajal hakkab tuult tõstma on 12-17 pood suletud, õhtul taas avatud.