Urveka surfiblogi

esimest korda pulsikellaga. Trenni pikkus umb 45 mintsa (enam ei mäletagi täpselt) Pulsi vahemiku panin endal 130-160, mis tegelikult on liiga vähe ning järgmiseks jooksu korraks lasen kellal ise need seaded vastavalt pikkusele ja kehakaalule korda seada. Pulss oli terve jooksu aja kõrgemal kui 160, keskmine üle 170 ja max üle 180. Kalorikulu kusagil 470

Hommikul Katrinit sõidutama minnes avastasin, et keegi on autos sees käinud. Luba küsimata ja ukse jättis ka enda järel nähtavalt lahti. Kuna makk on juba kolm aastat tagasi ära varastatud ja pätte sponsoreerida ei soovinud nii minu vend kui ka mina, siis selle asemel on autos tühi auk. Uus tühimik tekkis aga tuhatoosi asemele - seal olid vennal rahakotist välja visatud sendid ja kroonid. Kadunud on ka minu näokreem (!!!! kusjuures tegemist oli peaagu tühja kreemipurgiga), päikeseprillid, mõned CDid, autolaadija - ühesõnaga läks kõik, millel vähegi kaubanduslikku välimust ja mida saaks rahaks teha. Õnneks surfikama ei puudutatud - ilmselt tundusid need neile liiga suured. Uskumatu, aga see sündmus varjutus kogu ilusa tuulise päeva. Kahju on sellest, et uksi ma enam lukustada ei saa ja ma isegi ei tea, kus sellist asja parandada saab?? Õhtul suutsin siiski end jooksma vedada ja suutsin isegi oma tavapärase pimeda ringi ära joosta.

5.4 arrows, muidu tavaline set. Päeva saavutuseks saab lugeda seda, et sain esimest korda mõlemad jalad tagumise asetusega aasadesse. Uskumatu!!! Olin juba peaaegu alla andmas, aga lihtsalt tugevat tuult on vaja ja siis saab, kuigi probleeme on küllaga: nii taga olles on vaja jällegi tunnetust, millal on õige moment jalgu aasadesse panna, kui liiga vara panen, hakkab laud vastu tuult keerama. Liiga tugevasti tagumise jalaga vajutades läheb laud ka spinni. Üldiselt oli see päev mul nö tunnetuse õppimise päev. Vahepeal oli ülepurjestatus - hulle katapulte panin ikka glissis - ei saanud veel jalgu aasadesse, aga glissis olin juba. Tuul ka pagiline. Loodekaga on Püünsis ikka tüütu sõita väga lühikest otsa saab sõita, aga seetõttu sai ka starte harjutatud ning katsetasin kohe ka videol nähtut, et kuidas purje kiiresti õigesse asendisse saada. Ei tahtnud jällegi maha tulla, aga andsin endale aru ka ja sundisin end maha tulema. Vee peal täpselt tund aega, kusjuures selles trenniks täiesti piisas. Nädala algul sai veel ka Pirtal käidud - see oli paras startide trenn - uskumatu laine. Jube lahe oli see, et kalda ääres edasi tagasi sai sõita, nii et kordagi ülepea vees polnud. Kaks inimest üritas ka nöörist tõmmata, mina ei hakanud selle lainega proovimagi. Üritasin ikka laine vahel stardi teha ja sõitma hakata, aga tavaliselt lõppes see sellega, et tõmbas üle. Ületõmbamisega astusin automaatselt ettepoole ja nii kaotasin tasakaalu või vajutasin nii tugevalt mastijalale, et laud vajus greeni. Tund aega mässamist, aga ei mingit tulemust. Merivälja poole sai veel sõita, aga tagasi küll polnud võimalik tulla. Sõitu umbes 100 meetrit (vähemalt mulle tundus nii). Õudne koht on see Pirita ikka! Pirita üüratuks plussiks on muidugi surfiklubi, kus saab soojas riideid vahetada ja dussi alt läbi käia.